5. veebruaril esines meie koolilastele ja õpetajatele ansambel “Puuluup”.
Googeldades märksõna ’puuluup’ saab järgneva nõutuks tegeva tulemuse: „Neozombiepostfolk duo Puuluup kutsub teid luuperiga paneeritud elektrohiiukannelde maailma, kus keerlevad poognad, katkevad jõhvid ning Ramo ja Marko vaatlevad vaevu vaoshoitud kirega oma surnuist ärganud rahvapille. Ansambli repertuaar kõneleb kaloririkastest Vormsi pulmatoitudest, platoonilisest armastusest kaasaegsete elektritootmisviiside vastu, loomadest ja muust päevakajalisest ning ajatust. Eestikeelsete laulude kõrval otsib Puuluubi lüürika väljendusvõimalusi ka rohkem ja vähem tundmatute keelkondade vahel ekseldes. Kontserdile sobib kaasa võtta lapsed, ema ning naabrionu, ehkki vahel võib minna pisut lärmakaks.“ Näis-näis, mis meil reede hommikul kooli saalis toimub!
Ja toimuma hakkas! Kahest muusikust – Ramo Tederist (sooloartistina Pastacas) ja Marko Veissonist (kes on ka antropoloog ja õppejõud) – koosnev ansambel „Puuluup“ haaras esimestest helidest kuulajad kaasa ning ei lasknud neid lahti enne kontserdi lõppu. Polnud vahet, kas esireas istusid 1. klassi õpilased või ukseavas seisid õpetajad, kõigil hakkasid varbad kaasa põntsuma. Muhedate naljade ja vahetu esinemisega suutsid mehed lambaloo ajal lapsed ka tantsima meelitada.
Miks zombiefolk? Ramo ja Marko on äratanud ellu vahepeal väljasurnud hiiukandle, sealt ka stiili nimi. Kombineerides helisid pillide ja luuperiga, saadakse igal kontserdil veidi erinev tulemus. Laulude muusika ja sõnad on reeglina pillimeeste endi kirjutatud ja tähelepanelikult kuulates võib ühes laulus ära tunda vene, inglise,s oome ja eesti keelseid tekste. Vihjeid leidub ka rootsi ja läti keelele ning kes teab veel millele. Mehed ise ütlevad, et teks ei olegi nende jaoks nii tähtis – keel on vaba – ja mõnes kohas leidub ka täiesti olematuid sõnu.
Veel internetist: „Hiiu kandleid elektroonikaga ristav Puuluup kõigub pärimuse ja kaasaegsete muusikastiilide piiril, flirtides maailmamuusika, undergroundi ja popiga. Puuluup juhib hiiu kandle jõhvkeelte võnked läbi efektiplokkide ja luuperi ning kasutab alternatiivseid mängutehnikaid ja heli tekitamise võimalusi. Hiiu kandle mahedale sahinale lisanduvad elektrooniliselt võimendatud kajad, koputused, kriuksud ja krabinad. Muusika on kohati tantsuliselt pulseeriva rütmiga ning kohati filmilik ja tume, hiilides muistsete Vormsi talharpamängijate kambrites ja kandub neist edasi. Kõlab traditsiooniga impregneeritud omaloomingut, viiteid pungiklassikale ja õpetliku sisuga romantilist neozombiepostfolki.“
Mehed ise sõnavad oma loomingu kohta tagasihoidlikult nii: “Meie peamine sõnum rahvamuusika kontekstis on see, et vaadake, hiiu kandlega saab teha igasuguseid asju, õppige pilli ning tehke ka. See on see, milles meist võiks rahvamuusikale kasu olla.”
Kontsert oli nii kaasakiskuv, et pani lapsed vahetunnis ümisema ja youtube-st „Puuluubi“ videosid otsima, mis omakorda on elamusi tekitavad.