9. mail reisisime Ida-Virumaal, et külastada Kohtla-Nõmme Kaevandusmuuseumi. See oli enamusele elamus, sest kohti, kus maa-alust kaevandust külastada, ei ole maailmas just palju. Giidi antud ülevaade nõukogudeaegsest kaevuritööst andis ühese teadmise – kaevuritöö on räpane ja raske, pole siis ime, et nende palk inseneride omast kõrgem oli. Vanas kaevandusekäigus pakutud kaevurilõuna oli i-le täpiks.
Edasi jagati grupp kaheks, millest üks läks Aidu kanalite ja aherainemägedele safarile ning teine kaardi abil orienteeruma. Keset metsa saime taas kokku ning vahetasime kohad.
Safari oli väga põnev. Giidist autojuht oli osav ning andis peatuskohtades infot inimtegevusest “põlevkivimaal”. Iga tonni põlevkiviõli saamiseks kaevandatakse neli tonni põlevkivi ja iga tonni põlevkivi kaevandamise käigus pumbatakse maa alt välja kaheksa tonni puhast põhjavett. Milline laristamine! Karjääriviisilise kaevandamise käigus läheb põlevkivikihi peal asuv paekivi lihtsalt rämpsuna prügimäele, sest kaugemale kui viiskümmend kilomeetrit pole teda tulus teedeehituseks kasutada. Nägime ka 12,5 km pikkust linttransportööri, mis 24/7 karjäärist põlevkivi õlivabrikusse vedas.
Seiklusmatkal tagasi Kohtla-Nõmmele tuli orienteeruda kaardi ning kompassi abil, ületada veetakistusi ning jõuda vigastusteta sihtpunkti. Teise kaardi leidmisega tekkis väike probleem ja GPS-i kasutamine juhatas õigelt teelt kõrvale, kuid tagasi jõudsid kõik, kes võtsid riski seikluses osaleda. Soovitan igale vanema kooliastme õpilasele, elamus on garanteeritud!
Külastasime ka Valaste juga ning Ontika pankrannikut.